Kulude jagamine ja omaosalus

Kulude jagamine on osa projekti kulust, mis ei tule föderaalsest eraldisest. Ameerika teated ütlevad palju sagedamini SEDA, et omaosalus on nõutav, kui seda, kui suur see on, ja just seepärast salvestab Bemzu nõude märkena, mitte määrana, protsendi väljamõtlemine, mida asutus ei avaldanud, oleks sobivushinnangu kõige eksitavam number.

Kohustuslik kulude jagamine on olemas ainult seal, kus seadus või määrus seda nõuab. Kui seda ei nõuta, on asutustel üldjuhul keelatud sisulise hindamise ajal vabatahtlikku kulude jagamist arvesse võtta, nii et raha pakkumine, mida teilt ei küsitud, ei osta punkte ja võib teie eraldist keerulisemaks teha ilma väljavaateid parandamata.

Kõik, mille te lubate, muutub auditeeritavaks. Võetud kulude jagamise kohustus peab olema dokumenteeritud, teie arvestusest kontrollitav, lubatud samade kulupõhimõtete alusel nagu föderaalne osa ja mitte arvestatud ühegi teise föderaalse eraldise katteks. Möödaminnes taotluse tekstis antud lubadus muutub jälgitavaks kohustuseks kogu projekti ajaks.

Mitterahalised panused võivad arvesse minna seal, kus teade seda lubab (annetatud aeg, seadmete kasutus, ruumid) kuid need tuleb hinnata kaitstavate meetoditega ja tõendada. Vabatahtliku aja hindamine selle järgi, mida te sooviksite, et see väärt oleks, on tähelepanek, mis lihtsalt ootab tekkimist.

Välismaise taotleja jaoks on praktiline küsimus, kas omaosalus võib tulla teie enda riigi rahastusest. Sageli võib, kuid mõlema rahastaja reeglid peavad seda lubama ja kumbki ei tohi hüvitada sama kulu. Pange see kirjalikult paika enne, kui kohustuse võtate.